Minu ees on pikk tänav. Ma seisan üksinda, ilma sinuta … vihma sajab plaginal alla. Minu valged tossud on juba märjad. Mööduvad sekundid, minutid, tund ja teinegi, kuid sind ikka pole. Küllap sa oled kuskil, kus sul on parem olla, kuskil, kus mind ei ole. Voolab pisar, voolab teine, kolmas, neljas. Ma imestan, et mul üldse pisaraid jätkub. Kuid justkui välk selgest taevast jõuab mulle kõik kohale. “Sa pole mind väärt!” ütlen ma naerusuil ning kõnnin edasi lõpu poole, sinna, kus ootab mind õnn.