Üksi

Istun üksi, vahetpole et ma tegelikult pole üksi, aga kedagi niikuinii ei huvita, sest maailm on suur.
Üksindus, iseeneses rahulolemine – see on nagu õis. Aga mahajäetuse kätte on surnud palju rohkem inimesi, kui ükskõik millise haiguse kätte. Maailm on tulvil inimestest, kes kannatavad üksilduse, mahajäetuse käes ning üksilduse tõttu teevad nad jätkuvalt igasuguseid rumalusi et kuidagigi seda haava, seda tühjust, seda negatiivsust millegiga täita.
Mahajäetud, üksik inimene hakkab liiga palju sööma, lihtsalt selleks et tunda end täidetuna. Üksildane inimene istub televiisori või arvuti ees nagu liimitult neli, viis, isegi kuus tundi. Keskmine ameeriklane istub teleri ees kuus tundi päevas, kuni tema silmad hakkavad punetama. Aga mida siis veel teha ? Kuhu minna? Kellega suhelda?
Suhtlemine on katkenud. Inimesed ei räägi üksteisega. Maksimum, mida nad teevad, see on räägivad üksteise kõrval, kuid mitte üksteisega.
Ja kui sa oled armastuses, siis sa tunned üksindust kui iseeneses rahuldumist, kui küllust iseeneses. See tunne on kaunis, see tunne on õnnistus – aga kui Teda pole siis kas jäängi üksikuks?

“Ma olen õrnake, ja mulle teeb kõik haiget. Ma ei ütle midagi jätan kõik endasse, kuigi vahest tahaks niiii väga midagi välja öelda”
Tahaks kohta, kus saaks olla üksi ja mõelda – kohta kus on hea ja kuhu alati minna!
Ja tahaks kaugele, kasvõi nende kõigeparematega.

Joan Osbourne – One Of Us

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s