“Igaüks meist on siia ellu määratud mingi mõtte ja kohustusega: kes peab ja tahab püüelda kõrgustesse, kes ihkab jalgpalli meistritiitlit. Kuid kas küsimus põhineb alailma millegi saamises, saavutamises või tahtmises… ehk midagi enamat? Sest ka need inimesed, kes ei ole meie silmis midagi saavutanud ega kuhugile jõudnud, suudavad olla õnnelikud. Toome näiteks asotsiaalid, kes elavad halvimates elutingimustes, kuhu meie fantaasia ulatub ja mida meie silm ise tõdeb. Kuid neid seob teiste inimestega nagu ka kõikide unistajatega üks asi – lootused, unistused, võimalused ja saavutused – õnn.
Mis on õnn? Õnne võiks pidada meeleliseks heaoluks, mis toob muige näole ja sära silmadesse, aga mitte kunagi ei saaks see olla raha, sest kus on raha, seal ka õnnetust. Siiski suure osa inimeste arvates ongi õnn raha ja selle poole püüeldakse. Tegelikult on õnn kõigi jaoks erinev. Õnn võib olla ka õnnelik perekond, sest perekonda ühendab armastus, hoolivus ja usaldus. “Hamletis” ei olnud perekonda ja neil ei olnud ka õnne. Claudius, kes krooniti Taanimaa kuningaks, tappis oma venna ja võrgutas tema naise Gertrudi, kes oli Taanimaa kuninganna ja Hamleti ema. Tegu saab alati tasutud ja nii sai ka vana kuninga mõrv. Hamleti isa vaim ilmutas end pojale ja käskis tal teo eest kätte maksta – Hamletile saigi see kohustuseks, sest ta armastas oma isa väga ning ta tappis Claudiuse.
Armastus mängib elus tähtsat rolli. Armastada ja olla armastatud – tunne, mida tunnevad ainult vähesed. Raamatus “Romeo ja Julia” leidsid üksteist kaks noort ja armusid esimesest silmapilgust. Sellest hoolimata, et nende perekonnad olid vaenujalal, suutsid nad ületada kõik takistused mis neile ette sattusid. Mida rohkem nende takistusi, seda kuumem oli armastus. Armastus on tõeline siis kui valitseb vabadus, võrdsus ja austus ega ole seotud alistumise, hirmu ega sundusega. Öeldaksegi, et armastus on argipäev ja armumine meeltesegadus. Kahte noort ühendas armastus ja nad tahtsid koos olla. Teose lõpus nägi Romeo, et Julia on surnud, tappis ta end ja sama tegi ka Julia, kes ärgates leidis enese eest surnud Romeo. Nad mõlemad otsustasid enam mitte olla ja seda teineteise pärast.
Kui küsida noortelt, et mis on elu mõte, siis kindlasti paljud vastaksid sellele, et õppimine. Inimene õpib küll kogu oma elu – targad on need, kes oskavad oma vigu analüüsida, neid parandada ja õppida. Kindlasti on õppimine tähtis, kuid tähtsaim on haritus. Inimese tarkust on märgata tema tegudes, kõnes ja ütlemistes. Eriti huvitav ja tark inimene oli Hamlet. Ta ei tormanud ega kiirustanud kunagi. Tema mõtetest said aru vaid vähesed. Kuuldes isa käest tõde, ei mõrvanud prints kohe Claudiuse, vaid korraldas näitemängu, kus kuninga vend mürgitab vana kuninga, võrgutab naise ja laseb end kroonida kuningaks. Tema kavalusest kalgistus Claudius ja võis näha tema näost süütunnet, mida ta hiljem varjata üritas. See ongi tarkus, mida õpitakse just oma vigadest ja raamatutest.
Kuid mis on siis elu mõte? Kas elu mõte ongi olla armastatud ja õnnelik. Elus võib palju tahta, kuid iseasi on see, kuidas see saavutad, sest ilma tööd tegemata ei tule mitte midagi välja. Õnne võib tunda isegi pisimatest, kuid õnnetust leiab igalt poolt. Sama on ka armastusega. Inimene armub elu jooksul väga palju, aga tõelise armastuse leiavad vaid vähesed. Tasub vaid proovida, pingutada ja oma tahtmiste poolde püüelda. Tugevad ja vaid „kõrge lennuga“ inimesed võivad oma soovid teostada ning saada õnnelikuks. Nõrgemad meist ei saa muud kui parimal juhul halvimad tingimused. „Mitte olemise“ tee valinud inimesed, aga lõpetavad oma elu. Me kõik valime endale tuleviku ja rajame tee mööda tarkusemägesid ülese ning leiame seal teekonnal endale tähtsa ja kõigile erineva elu mõtte.”

Minu elu mõte on saada õnnelikuks. Ei ole tähtsamat kui sära enda ja teiste silmis, naeratus näos ja igavene õnn hinges.

Tänud neile, kes on mind vihanud,

te muutsite mind tugevamaks.

Tänud neile, kes on mind armastanud,

te puudutasite mu südant.

Tänud neile, kes on minust hoolinud,

te panite mind tundma ennast olulisena.

Tänud neile, kes on mu ellu tulnud,

te olete minust teinud selle, kes ma olen täna.

Tänud neile, kes te on ära läinud,

te tõestasite, et miski pole jääv.

Tänud neile, kes on jäänud,

te tõestasite, et tõeline sõprus on olemas.

Tänud neile, kes on ära kuulanud,

te panite mind ennast tundma väärtuslikumana.