Sest ükskord tuleb päev, millal sinule pakutakse õnne ja elu, mis sobib sinule.

Lihtsus puudutab. Hinge, südant, mõistust… minu maailmapilti ja paneb selle teisiti tiirlema. Lausa vastassuunas. Olen alati imestanud, kui mõjutatav ma olen. Inimestest, kohtadest, mälestustest. Mulle meeldivad hetked, kus ma saan ennast lihtsalt paigale kerida. Panna silmad kinni kas otseses või siis lihtsalt vaimses mõttes ja lasta ajal silmade eest läbi joosta. Punuda mõtted argipäevast lahti ja olla kuskil, kus kunagi olin. Mitte kuidagi pole seda võimalik enam sellisel moel uuesti kogeda. Mitte kuidagi pole võimalik enda loodut edasi anda.

 

Unistan ilust vahel. Kõige õnnelikum olen siis, kui ei ole vaja enam millestki unistada, sest see ongi olemas. Armastan uhkusega. Armastan inimesi enda ümber.  Armastan lapsi, kui nad nii asjalikud on ja ei vaata, kuhu nad kõnnivad, vaid näevad enda ümber olevat.  Armastan, kui inimesed laulavad. Armastan, kui mul on aega. Armastan hetki, kui näen, et vanapaar kõnnib minust mööda ja hoiab käest kinni – mitte ei tülitseta, vaid räägitakse lastelaste edust.   Armastan kontserte, mis panevad aja seisma.

 

Minu elus on palju ilusaid ja inspireerivaid inimesi. Õnnelikke inimesi. Võiks öelda isegi täiuslikke inimesi. Kui hea on näha, et mõned inimesed tulevad ja ei lahku mitte kunagi. Isegi siis, kui me neid vahetevahel tõrjume, tekitame arusaamatusi. Käitume nii, et me ei lase olla neil ja endil. Tahaksime anda neile vabaduse otsustada ja valida. Aga nemad on ju juba selle otsuse langetanud.

 

 

Jäägi minuga ja mind armasta.