Võib-olla pole mina täna see, sinu inimene. võib-olla pole ma ka homme see, kellele maailma kokku lubada, kellega veeääres vasikavaimustus silmis istuda. võib-olla pole ma see, kellele on õigus olla vali, see kes arusaamatult on, lihtsalt on, minemata ära. see kes laulab vaikselt, kui miskit muud enam kuulda ei ole. samas see, kes kõigub kahe kõiksuse vahel, kaotades viimase kui ühe tasakaalu, mis kehas enest peitmas on. võib-olla olen ma lihtsalt õppetund, millelegi mis veel olemata on. ja võib-olla, ainult võib-olla olen ma selleks, et olla ülehomme see- sinu inimene!

Oled mõelnud, kui suur jõud võib olla ühel sõnal? See sõna ei pea olema ilmatu pikk, piisab ka lühikesest. Või tegelikult, kas on ikka jõud sõnal või hoopis sellel, kuidas seda öeldakse.. Ehk peitub jõud hääletoonis. Sest, kui keegi karjub su peale, siis sa ei tunne end hästi, üldiselt. Aga, kui see sõna kirjutatakse sulle. Siis on ju sõnal jõud ja mõte. Seda muidugi siis, kui see sõna sulle midagi tähendab, kui see muudab su tuju.

Näiteks oma töö juures ma jumaldan hetki, sõnu. Kuna ma kasvatan just koolieelikutest inimesi siis on maailm nendejaoks suur ja lai, küsimusi tuleb seinast seina millele leida vastuseid. Üks hetk mis toob mulle alati minu lapsepõlve meelde on hammastevahetuse aeg. Kõik on vaikne, enamuse silmad on sulgunud kui järsku üks rüblik mulle teatab sosinal et “mul tuli hammas ära”.
Või see kui me aknaäärel oleme ja jõuludest räägime ning nad ei jõua ära oodata päkapikke ja jõuluvana.
Või see, kui nad mind hommikuti kallistuste ja naeratustega vastu võtavad ning sülle poevad ja juttu räägivad.
Või see, kui on minul kojumineku aeg ja nad mul jalgade küljes ripuvad nagu kaanid, sest nad ei taha et ma läheks.
Või see, kui neil kuskilt valutab ja nad põlve peale tulevad ja emmet-issit igatsevad pisar silmanurgas.
Või see, kuidas nad minupärast kaklevad, kes käest kinni hoida saab.
Või see, kui nad lihtsalt hommikul ütlevad, et “Anett, sa oled nii ilus täna!”.

Kõik SEE teeb hinge nii õrnaks.. ja ilusaks. Nad on inimesed, neil on omad väärtushinnangud, omad maailmavaated, omad salajutud ja teod. Aga et saada suureks tulebki olla väike. Ja mina tahan, et nad kümne aastapärast mäletaksid mind kui head inimest, isegi siis, kui ma vahepeal nendega kurjustan… aga vati sees ei kasva meist tänapäeval enam keegi.

 

Vahepeal ma kadestan neid armsaid paarikesi kes käivad pargis jalutamas käsikäes, või neid kes istuvad kohvikus akna all maailma õnnelikum nägu peas, või neid kes ootavad tööpäeva lõppu, et koos midagi toredat teha, aga eriti ma kadestan neid paarikesi kes jäävad igal õhtul magama teineteise kaisus.

Head ööd!

One thought on “

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s